Klassikalised filoloogid käisid Pariisis teatris

Klassikalise filoloogia osakonna üliõpilased ja õppejõud viibisid varakevadel Pariisis, kus neil oli ainulaadne võimalus käia antiikteatri festivalil ja vaadata iga päev vähemalt ühte etendust. Klassikalise filoloogia lektor Kadri Novikov koostas õppereisist kokkuvõtte.

Külastasime 26.-30. märtsini Dionüüsiate (Les Dionysies) festivali, kus etendati antiikdraamasid ja antiiktekstide põhjal loodud kompilatsioone. Sorbonne’i ülikooli juures tegutsev Théâtre Démodocos tähistas tänavu 30. tegutsemisaastat, mistõttu programm oli tavapärasest suurejoonelisem. Kavas olid nii varasematel aastatel juba esitatud kui ka mõned uued teosed. Meie eesmärk oli igal õhtul külastada vähemalt üht etendust, mõned jõudsid ka rohkematele.

Antiikdraamadest vaatasime ära Sophoklese „Antigone“, Euripidese „Bakhandid“ ja Aischylose „Pärslased“. Kaks esimest on sel aastal lavastunud ka Eestis, nii et tekkis hea võimalus võrrelda seda, kuidas need lavastuslikult ja esituslikult lahendatud on. Démodocose teater oli püüdnud läheneda kahtlemata palju originaalilähedasemalt, osa tekstigi esitati prantsuskeelsete lavastuste sees vanakreeka keeles. Ka kostüümivalik, liikumine ja etenduses kasutatavad pillid olid Démodocose teatri lavastuses palju originaalitruumad. 

Lisaks kolmele draamale vaadati veel kompilatsiooni Sfinksist kõnelevatest antiiktekstidest ning Sappho luulel põhinevat kava. Viimased jätsidki ehk kõige sügavama mulje – Démodocose teatri eestvedaja Philippe Brunet esitas vanakreeka keeles ja lüürat mängides Sappho säilinud originaalkatkendeid, seda saatis suurepärane Diane-Iris Ricaud’ tants, kõrvale loeti ka prantsuskeelseid tõlkeid. „Sfinks“ aga ühendas muistseid ja moodsaid elemente, antiiktekstid olid põimitud täiesti uue avaldamata romaaniga, kusjuures selline ühendamine oli õnnestunud väga loomulikult. Need etendused lõid intiimsema õhustiku kui tragöödiad, kõigile meeldis väga selline sõna, muusika ja tantsu kombinatsioon, mis eeldatavasti antiikajalgi samamoodi publikut haaras ning antiikkultuuri nõnda täielikult vaatajate jaoks ellu äratas.

Ehkki Dionüüsiate külastamine oli meie õppereisi peamine eesmärk, kasutasime päevast aega ära loomulikult ka erinevate muuseumite ning vaatamisväärsuste külastamiseks – Louvre, Cluny, Quai Jacques Branly muuseumid, Pantheon, Sacré Cœur’i kirik ning Père-Lachaise’i kalmistu olid populaarsemad paigad, aga jõuti ka näiteks Mark Rothke maalinäitusele, Orsay, Gustave Moreau’ ja teistesse muuseumitesse. Samuti avanes meil suurepärane võimalus külastada Sorbonne’i ülikooli papüroloogiainstituuti, saada ülevaade seal säilitatavatest kogudest ning koguni näha mitmeid põnevaid papüürusenäidiseid oma silmaga.

Õppereisid antiikkultuuriga seotud paikadesse ja sellega seotud ürituste külastamine on antiikkeelte ja -kultuuride õppekavas saanud juba traditsiooniks ning aitavad kindlasti muidu nii kauget antiikkultuuri tudengitele mõistetavamaks ning käegakatsutavamaks muuta.